Üleeile nägin Rootsi filmi "Teie, kes te elate." Kes on näinud, teab, et see koosneb 50 lõigust, mis kõik annavad edasi mingisuguse osa elust (vaatamine on ses mõttes väga personaalse väärtusega).
Seal oli üks lõik, kus psühhiaater peab monoloogi oma tööst. Ma otsisin küll netist korrektset teksti, aga pean selle tooma oma peast...
Ma olen olnud psühhiaater juba 23 aastat. Kõik, kes minu juurde tulevad, on miskitpidi õnnetud ja nad ootavad, et ma teen nad õnnelikuks. Aastatega olen ma väga ära väsinud. Ma olen saanud aru, et inimesed on seespoolt uskumatult isekad. Ja mitte lihtsalt isekad, vaid lausa õelad. Ent õela inimest ei saa kuidagi õnnelikuks teha. Ma olen ju proovinud. Nüüd, kui inimesed tulevad mu juurde, kirjutan ma neile lihtsalt välja ravimeid. Ja võimalikult kangeid pealekauba.
(õlakehitusega) Elu on selline.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
depressing...
ReplyDeletebut it kinda... explains... things... y'know?
ReplyDeletemis selle inglise või rootsikeelne pealkiri on?
ReplyDeleteok, lõpuks taipasin postituse pealkirja lugeda.
ReplyDelete