Vihkan seda, kui raske on inimestele öelda, et ma ei kavatse teha seda, mida nad tahavad, et ma teeks. See on suhtselt kahtlane ja põlastusväärne, et mu selgroog tuleb välja ainult kohtades, kus ma seda ei tahaks. Sellega seoses tuleb mängida mängu "That Makes Me Think Of". TMMTO, üks parm\hullumeelne rääkis mulle Krooksus üle muusika, niiet ma einult osalist juttu kuulsin - kui tugeva isiksusega inimene ma olen /.../ ja kuidas ma elus kunagi midagi korda ei saada. Sellised inimesed kohutavad mind, see hullus nende silmis lööb nagu nuga pähe. See on teine kord kui mul midagi sarnast juhtub, ükskord olin üksi kodus ja mingi kella 1-2 ajal öösel oli ukse taga koputus. Vaatasin silmast, et mingi vanem naine öösärgis, avasin ukse, et uurida milles probleem. Ukse tagant vaatas mulle vastu läikivate/tuhmide silmadega naine öösärgis, keda ma polnud enne oma koridoris näinud (sealhulgas ka mitte pärast), ja ütles mulle: "Prügiauto tuleb, pange kõik praht valmis!" ning kõndis teistpidi trepist alla. Mind enamasti ei kohuta, kui keegi mind solvab või taga räägib või whatelse, aga selline igasuguse loogikata asi ajab karva kehal turri. Mulle on alati meeldinud, kui minuga mingid debiilsused juhtuvad, paneb mõnusalt muigama, aga kõigel on piirid:P.
Ühesõnaga elu on segane ja kõige rohkem ajab mind vihale mina ise.
Cheers, mates.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment